Südame pistame “toorelt nahka”, ehk tar- tarina röstsaial

Lamba lihast toitude valmistamise koolitus Tsiistres.

FOTO: Maiden Paljak

Nädalavahetusel toimus Tsiistre Teemajas Mihkli- ja lambapäev, kus hobikokkade klubi eestvedamisel õpiti tükeldama lammast ja pandi see pärast ka maapõue küpsema. Koolitajateks olid Belgia päritolu tippkokk Emmanuel Wille, kes peab Tallinnas Olde Hansa restoranis peakoka ametit ning hobikokkade klubi eestvedaja Aare Sild.

Tsiistre Teemaja juhataja Maiden Paljak jagab järgnevalt oma muljeid:

Manu ja Aare saabuvad Teemajja juba 25. septembri õhtul. Ja õigesti teevad, sest just loetud tunnid tagasi nimetati Tsiistre Teemaja avamine Misso valla aasta teoks ning meeleolu on ülev. Vahetan kõrged kontsad karvaste susside vastu ja kannan erinevaid kohalikke hõrgutisi sisaldavaid suupitsevaagnaid lauale- Nopri juustud, Kolotsi juustud ja vorstid, Siberi talu suitsutatud liha, teemaja dolmad ja hoidised.  Avatakse vahuveine ja proseccosid. Ümberkaudne külarahvas voolab lillede ja heade soovidega uksest sisse. Ka kaugemalt tulijaid on terve lauajagu. Meie nuka uhkus, tubli Riina,  ruttab veel korra koju ja pidu võib akordioni ja emotsionaal- spontaanse laulu saatel alata.

 Südaööks sulgeme siiski uksed, sest ootamas on tegus päev.

Kui hommikueined söödud, süütame juba õues lõkke, mis soojendab maapõue kaetud auku laotud kive- see on meie õueahi, kuhu plaan pool lambast küpsema panna. Läheme natuke vaidlema, sest minu hinnangul peaks lõke põlema vähemalt 4 tundi, mitte 2. Kompromissiks jääb siiski 3 tundi, millele toma loomulik akadeemiline veerandtund veel omakorda otsa läheb. Lõkke eest hoolitseb meie maja pereliige ja vabatahtlik kullatükk Ermo.

Otsustan köögiviljad siiski vee all puhtaks pesta ja kaunilt korviga lauale asetada- hiljem läheb neid kokkamisel vaja. Meil on porgandit, kartulit, sibulat, pastinaaki, kaalikat, lillkapsast, tomatit, paprikat, küüslauku, tsillipipart, maapirni, fenkolit, piparmünti, tüümiani, rosmariini peterselli- kõik kogutud ligemalt kui 10 km. Värske, värviline, lõhnav. Ja inspireeriv.

Peategelane ise on ühes tükis ja lõhnab värskelt lambarasva järele. Siselundid- kõik peale soolte ja mao on samuti lambapoisil küljes. Pea saime eraldi kotti ja see on nülgimata- tekitab midagi helidmuse ja õõvastuse vahepealset. Manu aga tõmbab naha mängleva kergusega maha ning otsib kohta, kus purustada kolp, et saada kätte väärtuslikud ajud. Seda otsutati enne õpilaste saabumist teha. Linamuuseumi perenaine Kristina tõdeb, et nüüd mõistab, miks üks poolvääriskivi kannab nime “lambasilm”.

Rahvast koguneb, kõik on ärevil, pakutakse teed. Punkt kell 12 lausume avasõnad ja laseme Manu lamba kallale. Kõigepealt vaatame, mis tal seal sees on. Kui maks, süda ja kopsud on samuti eemaldatud, asub Manu lihakeha kallale. Väikese terava noaga, mängleva kergusega- ise meile kõike rahulikult seletades tükeldatakse loom imetabasteks portsjoniteks.

Alustame subproduktidest suupistete valmistamisega. Ajud, neerud  ja munandid käivad pannil. Lisandid, temperatuur ja sekundite lugemine on siin ülioluised.  Südame pistame “toorelt nahka” ehk tar- tarina röstsaial.

Edasi supikondid- erilised nipid puljongi valmistamisel ja hakkliha frkadellide tarbeks. Hobikokad hakivad köögvilju- vaatepilt on samavõrd  kaunis kui õhus hõljuv lõhnabukett. Valmib supp.

Vahepeal on kintsulihad saanud maitsestatud, nööriga kinni tõmmatud, rabarberilehe  ja fooliumi sisse mässitud ja ongi paras aega avada esimene vein ning jalutada lõkkeaseme juurde.

Köögis valmib samal ajal maapirni- kartuli püree ning lambalihahautis, mida paras aeg ongi mekkida. Kuskil vahepeal joome ka kohvi ja sööme Romelina kohviku perenaise Annely  valmistatud hõrku torti.

Augus küpseva lambaliha kõrvale on plaan süüa raguud, mille plaanime valmistada õues lõkkel pajas.

Päev otsa ladistas vihma, nii et saime vaid rõõmustada oma pea kohal oleva katuse üle ja selle üle, et maarahval pole tuju võtta näiteks kartulit, vaid saab mõnuga Teemajas lammast tükeldada, siis parasjagu lõkketoidu tegemise ajaks lõi ilma selgeks ja valgeks. Taevas tantsisid päikeseloojanguks ettevalmistavad värvid ja niidetud muru lõhnas sügiseselt.

Kogunesime taas praksuva lõkke ümber- lambapuljong ja juurikad said lõkke kohale riputatud potti küpsema. Lõke soojendas mõnusalt. Nüüd oligi paras hetk kõigiga veel tuttavaks saada. Milline tubli ja imetabane seltskond oli siia kogunenud. Tundus, nagu oleksime juba eluaegsed sõbrad.

Lobisedes aeg muudkui lendas ja ka esimesed toiduhuvilised kogunesid lõkke veerde koolituse tulemust ootama.

Ja siis võtsime pidulikult lambalihapätsikesed ahjust välja ning tassisime raguupoti terrassile. Millised aroomid sealt nüüd veel tulid!

Söödi ja muljetati.

Päev oli läinud korda. Kes õppepäevalistest hakkas kodu poole sõitma, kes jäi veel teemajja sumisema. Loodi palju kasulikke kontakte ja sõprussuhteidki.

Inimesi tuli vastu ööd veel juurde ja rõõmustasime laupäevaõhtusi külastajaid improvisatsiooniliste roogadega Teemaja köögist.

Tagasi üles