Uhkus oma juurte üle tuleb oma maast (5)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Annela Laaneots
Copy
isa Sakarias Leppik, varasem preester Setomaal
isa Sakarias Leppik, varasem preester Setomaal Foto: Erakogu

“Köietõmbamist teavad mitmed kui jaanipäevapidustuste lõbu. See - ainult musklite abil sikutamine võiks sinna jäädagi. Tõelise uhkuse oma juurte ja rahvuse üle toob teadmine oma vastutusest tulevate põlvede ees. Taas on setodele antud ajalooline võimalus seda uhkust näidata,” kirjutab Setomaal elanud õigeusupreester ja etnomuusik Sakarias Leppik.

Olen tänu oma Põhja-Tartumaalt ja Sakalast pärit vanematele saanud üpris tundliku taju selles, mida tähendavad minu jaoks mu esivanemate teod, nende elu. Kuidas on toitunud nende väärikus paigalist päritolu kogedes ja seda elades. Eesti eri kultuurilisis piirkonnis on olnud aegu, mil seda alalhoidlikku uhkust rohkem välja näidata. On ka aegu, mil tuli jätta see üksnes varjatult perekeskseks teemaks. Murdekeeles kõnelemise, teistmoodi mõtteviisi ja teistsuguse väärtuste reastamise eest on inimesed pidanud kannatama ülbitsemist kuni mõnitusteni välja. Setod omakultuuri ja keele pärast eriti ja pika aja jooksul. On olnud ängistavad ajad. Aga on ju aegu, mil täiel rinnal ja selge silmavaatega tunnustada omaenda juuri kõiges, mida me esivanemad on kandnud. Neid mitte salata ega suruda ainult väikese hõimukese siseasjaks. See aeg on ka nüüd.

Setodel on rahvusliku eneseteadvuse õitseaeg. See tulvab paljude Setomaa inimeste kaudu kõigini – naabritest kogu maailmani välja. Selle eneseteadvuse ja väärikuse varal on Setomaa elanikud alati austanud oma piiriveeres elavaid. Sest oma kindlapiiriline maatükk on kõikides maailmakultuurides kasvatanud sääl elavate inimeste rahvuslikku uhkust. Mu õpetaja Veljo Tormis rõhutas identiteedi hoidmisel “oma maa” tunde ja teadmise suurt tähtsust. Selle maa pinnal antakse andeks isiklikud tõmblemised ja perekondadevahelised pursked. Sest oma maa asutab meisse vastutuse. Ja siis ei loe enam vimm, mis tekkinud paarkümmend aastat tagasi. Siis on üks eesmärk. Seto kultuuri pärandamine oma järeltulijaile, ületades tüübilised inimsuhtlusest tulenevad tülid ja paranoilised hirmud.

Ühtne Setomaa tänase päeva hetkede loodud toel on täiesti selgelt võimalus oma rahvuslikku uhkust tervele Eestile näidata. Näidata, et setod on ikka veel kõiki nende keskel elavaid inimesi austav tulevikurahvas, mitte hääbuv hõim. Et me vaatame kaugemale kui hetkemuutused.

isa Sakarias Leppik

varasem preester Setomaal

Tagasi üles