Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuidas me Seto piiritsoonis kukke hävitamas käisime

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Setodel on sitke hing ja hea huumor, see aitab üle elada nii eraldatuse omadest kui ka tigeda karuputke rünnakud. Kuid muhedate kohalike kõrval nägime hiljutisel retkel ka üht-teist häirivat.

Öeldakse, et eestlane on igavene kange jurakas: palju ei räägi, aga järele ei anna. Setode kohta kehtib see kõik veel kolmekordselt! Küllap on see üks põhjus, miks mul on alati hea meel selle rahvakillu hulka sukelduda. Olen eluaeg setodega suhelnud, olgugi ise segavereline ja mujalt pärit. Siin on kõike rohkem: energiat, kirge, kangust. Setodel on omad alad, tavad ja keel, mis kõik moodustab ühtse terviku, aga nii see ometi ei ole. Praegu on jupikene siin- ja teine sealpool piiri. Külla enam niisama lihtsalt ei pääsegi ning piiritsoonis ringi luusimine käib puha erilubadega. Sest eks leidu seal paljugi, mida kõrvaline isik ei tohiks teha ega näha.

Hauaplats korras, paras aeg viina ja piruka kallale asuda ning ka esivanemaid kostitada. | FOTO: Kristina Herodes

Ons Venemaale külla sõitmine moest läinud? Ajame silmad suureks – piiril polegi saba! Vaid mõni üksik masin. Vaatemängu jagub see-eest küllaga. Ühest mersust kargab välja elektrisinises dressikas jämekael, plätud valgete sokkide otsas, ja asub vene kaunitarist tollidaamiga häälekalt flirtima. Sedasorti isend, kellel vaja oma territooriumi kõva kisaga märgistada. See on kõik nagu spontaanne stand-up-komöödia ja me ei suuda seda valjusti naermata pealt vaadata. On selge kui päev, et see härra siin vilistab kõigile reeglitele. Kuid imelugu küll – lärmakas koomikutalent pääseb meist märksa libedamalt läbi! Kolmandat kes-teab-kust välja karanud ankeeti täites oleme tema auto tuledki juba unustanud. Kas see auto läheb esimest korda Venemaale? Miks te lähete? Ja miks te varem käinud ei ole? Meil kulub piiril viis tundi.

Kas surm tähendab lahkumist või kolimist? Setode jaoks on kallis maetud pereliige lihtsalt end uues kohas sisse seadnud – teda ei unustata!

Pärast tõkkepuu alt pääsemist on otsemaid selge, et saabusime välismaale. Kõik saavutab mitmekordsed mõõtmed – nii kodanike hääletugevus, teeaugud kui ka kabanossivorstid bensiinijaamas. Viimased on hirmuäratavad jurakad! Kuid ega teeaugudki palju alla jää – hooletu sõitja saaks siin vaata et esimestel meetritel masina hukata. Loodusvaated teisenevad samuti juba mõnekümne kilomeetri pealt, kõikjal hakkab võimust võtma nõukogude ajal kohale toodud õilis kultuurtaim karuputk. Mühinal kasvab see üle teiste taimede, paneb nahka ka puud ja majad. Mahajäetud hooneid, mis ägavad karuputkede puhmas, on kurb vaadata. Kasvab see kaugelt toodud ja tapvalt mürgine koletis lausa silmanähtaval kiirusel ja on nahaga kokku puutudes nii mürgine, et kõrvetab villid üles. Tahes-tahtmata võtab kukalt kratsima, miks selline kurjam kunagi jõusöödalootuses kohale tassiti…

Kuri Karuputk laseb laguneval majakesel hea maitsta. | FOTO: Kristina Herodes

Matuse peale kadunukestega

Esmalt võtame suuna surnuaiale, kuhu on paar laiema pereringi esivanemat puhkama pandud. Olgugi et piir on nüüd vahele tulnud, on vaja omade juurde jõuda, olgu nad elavad või surnud! Matus peab kena ja värskelt korda tehtud olema, sest setode kultuuris on see üks seltskonnaelu sõlmpunkte ning pidusid toimub siin omajagu, mitte üksnes suvistepüha ja päätnitsapäev.

Kas surm tähendab lahkumist või kolimist? Setode jaoks on kallis maetud pereliige lihtsalt end uues kohas sisse seadnud – teda ei unustata! Käiakse matuse peal kogu perega, noorte ja vanade, naabrite ja sõpradega. Süüakse ja visatakse viina ning kadunuke saab samuti oma osa. Viin kaob sirinal liiva sisse – selge pilt, et armsal esiisalgi oli tahtmine tibakese toopi tõsta.

Surnuaed pole siinmail kaugeltki koht, kus noruspäi ringi löntsida ja kurbi laule laulda – kaugel sellest! Lahkunu on inimene nagu iga teine, tema seltsis tehakse nalja ja lauldakse, nii nagu kellelgi nokk antud. Setodel on valjud hääled ja laulutraditsioon, mis lisab igale meloodiale oma leelotusvürtsid. Ega kellegi olemist kurvastamine ju paremaks tee.

Meie teeme samuti: esmalt tublid tunnid mulla- ja värvitöid ning seejärel praasdnik pirukate, viina ja lahkunud rahvaga. Aga plaanis on üle vaadata ka kõbusamad sõbrad. Üks neist ongi juba kollase võrriga kohale kihutanud, ent oi kui mureliku olemisega! «Piirivalve on väljas täna, nõuavad proopuskit,» teatab Lembit. Selline asi on piiritsoonis tavaline – aga mis siis teha? Ümber sõita siin kuidagi ei õnnestu. Niisiis otsustame riskida ja võtta ette piiripealse seikluse.

Salajane piiritsooni missioon: hävitada kukk!

Mingi salaluurelist plaani meil mõistagi ei ole. Ainus missioon on nahka panna kikas, kelle Lembitu naine Niina on meile valmis keetnud. Häda ongi selles, et need külad, kuhu minna tahame, on kangesti piiri peal. Aladel, kuhu riigivõim parema meelega mitte kedagi ei laseks.

Kreevitsa külasse on vaid seitse inimest jäänud, sealt on kaks kilomeetrit piirini. Meil on kohale jõudmiseks vaja läbida Pankjavitsa, puha kinnine piiritsoon. Mõne kurvi järel ongi suurem salgake piirivalvureid platsis ja uurivad kurja häälega: kuhu minek, miks ja kes lubas? Siin ei tohiks kedagi kõrvalist ringi kooserdada ja oht, et juhuslikust jalutajast salakuulaja vormistatakse, on täiesti reaalne. Õnneks aitavad suured süütud silmad ja hea vene keele oskus meid kenasti välja. Täname piirionusid ette-taha, et nad meile nii lahkesti appi tulid ja meie ohutuse peale mõtlevad, nii et varsti libiseb karuse selli näole tahtmatu muie ning ta rehmab käega – eeh, minge siis! Saate kaks tundi keelatud alal viibida.

Trofimkovo külas on karuputkele suuremas osas tuul alla tehtud ning muru on niidetud ka aia tagant – selge märk, et siin elab rahvas, kes saab meie keelest aru. Mujal sellist luksust eriti ei näe, suhtumine on erinev. Aiataguse eikellegimaa eest hoolt ei kanta. Lembit on suurepärane muinasjutuvestja, keda võib tundide kaupa kuulata. Ainus erinevus on selles, et kõik need lood seto peredest, roimadest ja armumistest on ehtne ajalugu, mis tõepoolest aset leidnud. Mõtlen sügava austusega: kui palju on meie hulgas veel inimesi, kes mäletavad ja teavad ning oskavad jagada? Kas meil jätkub ikka tarkust seda hoida ja talletada?

Kukk on seto kultuuris tähtis tegelane. / Kristina Herodes | FOTO: AFP / Scanpix

Radaja külas võtame suuna Seto rahva talo muuseumile. Samasugune muuseum leidub meil ka teisel pool piiri Saatses ja mõlemaga on mul väga isiklik side olemas. Eesti poole muuseum löödi püsti heinamaadele, kus ma kogu lapsepõlve luurekat mängisin ja tigedate pullide eest põgenesin. Tunnen senini, justkui oleks see mingis mõttes kodu. Vene poole Seto talumuuseum on aga mu teisepoole kodu ja veel otsemal moel: see on rajatud tema esivanemate kodusse, sõna-sõnalt, Külaotsa tallu. Iga toasopp, leso ja seinavaip on talle lapsepõlvesõitudest vanaisa juurde hästi teada. Ühes meiega jõuab kohale bussitäis lärmakaid koolilapsi, keda saabub karjatama rahvarõivais seto emand, tohutu sõlg rinnaesisel troonimas ja tanu peas. Uhke värk, kisa asendub sekundi pealt imetluskahinaga. Meie läheme tarre, kus aukohal kangasteljed ja igal mööblitükil ohtralt setomustrilist ajamahukat käsitööd. Aeg oleks justkui peatunud, aga talul on hing sees ja seinad sosistavad lugusid. Lisaks pakutakse meile jurakate klimpidega kanasuppi ja saia, mis on suurem kui minu pea!

Reeglite rikkumine käib Venemaa piirialadel seigeldes imelihtsalt – neid on risti ja põiki igas kandis varitsemas nagu rebasepüüniseid. Kõnni või kikivarvul ja mõtle kõige heasoovlikumaid mõtteid – kõik sõltub võimukandjate lahkusest. Plaanida võid küll, et ei tee ega näe midagi, mida ei peaks, aga elu läheb ikka oma rada. Pilk tabab värskete kasarmute rivisid, mida varem siin kandis polnud. Mistarvis peaks siia Eesti metsade taha selliseid rügemente majutama? Mine tea. Kikas vähemasti maitses imehea.

Tagasi üles