Olen viimasel ajal tihti mõelnud sellele, et millisena Setomaa ja siinsed elanikud meie külalistele silma paistavad. Seda eelkõige meie kultuuriruumi ja kombeid silmas pidades. Mis on need tavad ja kombed, mis on ajas samaks jäänud ja kui palju on muutunud? Mis on muutuste põhjuseks ja kas see on meie traditsioone kuidagi muutnud?
Mulle näib, et sõna „seto“ on üsna populaarne ja seda kasutatakse hea meelega nii Setomaal kui väljaspool. Kahjuks pean tõdema, et selle sõna kasutamine ei tähenda alati seda, et tegevusel, tootel või kohal oleks Setomaaga või setodega suur seos. Pigem on see sellistel puhkudel kommertslik ja ärakasutatud. Muidugi on meie endi seas palju neid inimesi, kes selle sõna au ja uhkusega välja kannavad ja selle nimel tööd teevad. Aga kuidas see kõik tundub neile, kes meist kaugemal elavad ja igapäevaselt meie tegemistes osa ei saa? Kuidas me ise laseme endil läbi oma tegemiste välja paista? Siin on minu arvates mõttekoht, mida peaks pikemalt arutama. Arvan, et ühise kultuuriruumi säilimiseks ja edasiarendamiseks on oluline ühtekokku hoida, olla ühine Setomaa. Ühiselt saab olla nähtavam ja luua kokkuleppeid, mis laseksid meil endil olla oma kultuuri keskmes ja sel juhul saaksid seda näha ja tunda ka meie külalised.
See on üpris loogiline, et Setomaad tuntakse läbi mitmete kultuurisündmuste. Näiteks igal aastal toimuv kuningriigi päev toob siiakanti tuhandeid külalisi. Nad tulevad siia otsima midagi teistsugust, midagi, mis oleks päris meie oma. Nad soovivad ehedat seto toitu, käsitööd, laulu, tantsu ja pillimängu. Tean, et Setomaa on oma tegusate inimeste ja ettevõtete näol valmis seda pakkuma. Ühine Setomaa saabki kuningriigipäevaks kehtestada reeglid, et nii käsitööd kui toitu-jooki pakuvad ainult Setomaa valla elanikud ja ettevõtted. Aeg on sealmaal, kus meil on see võimekus olemas.
Tean, et meie hulgas elab neid inimesi, kes ütlevad, et seto asju on liiga palju ja see on ülerahastatud. Küsin siis vastu, et mismoodi saab keegi elada juurteta? Mismoodi sa Setomaal elades eirad tegevusi ja kombeid, mida siin kõik põlvkonnad on tähtsaks pidanud. Hästi, saan aru, et iga päev ei käida rahvariietes ja seto leelo ei kõla igal tänavanurgal, see on ühtepidi paratamatu. Aga kui mitte keegi ei taha enam mäletada oma vanemate kombeid ja tavasid, siis minu arvates on sama hea öelda lahti oma perekonnast, sugulastest, kodust ja oma maast. Siiski saan aru, et nii palju kui on inimesi, on erinevaid arvamisi. Kuningriigipäevi korraldades on mul ka väike nukrus hinges, kui näen, et hümni ajaks koguneb üha vähem rahvariietes setosid lava ette. Peaksime vist ise ka endale natuke tuhka pähe raputama? Kas sellistena näemegi iseennast, kas sellisena näevad meid ka teised? Seni on meil oma riik ainult üheks päevaks aastas. Ehk saab ühise vallana siiski ühtehoidmist ja kokkukuuluvust suurendada. Ühised mõtted, kokkusaamised ja sündmused liidavad. Kuid loomulikult näitab seda aeg, mismoodi edaspidi kõik olema saab. Aga arvan, et siin elada on privileeg, millist näiteks mõnel linnainimesel pole. Siin sündida ja üles kasvada tähendab seda, et sul on juured ja sa kuulud kuhugi.
Tahame või ei, aga kultuuriruum ja traditsioonid on meid kõiki ühte sidunud, ma kogu südamest loodan, et see jääbki nii. Sellepärast ei saagi seto kultuuriga tegelemist palju olla, seda on ehk liiga vähegi. Pole vahet, kas teed kodus seto sööki või mängid karmoškat, mingis mõttes kannad ikka edasi traditsiooni. Kasutad seto keelt või kannad hõbedasi seto ehteid suursündmusel, ikkagi oled osake sellest kultuurist. Ja kui see kõik on sul juba olemas, miks seda siis eirata. Pigem on mõistlik seda au ja uhkusega edasi kanda. Meie olemegi erilised, sest me elame erilisel ajal ja väga erilisel Setomaal.
Meelike Kruusamäe