Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

III leelokonverentsil rõhutati seto keele säilimise olulisust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Õie Sarv Õie Sarv -uurija, sootska, Seto Leelotarko Kogo eestvedaja | FOTO: Mauri Laurits

11. novembril kogunesid setod ja seto kultuuri huvilised Meremäele kolmandale leelokonverentsile. Leiti, et leelo kestmajäämise võtmeks on hoida seto keelt.

Konverentsil jagasid teadlased oma isiklikke kogemusi 70ndaltel aastatel Setomaale tehtud ekspeditsioonidelt, seto leelo vanemast helilaadist, võrreldi seto laulu ersa ja mokša lauludega.

Räägiti, kuidas peab olema seto naine rõivil. Esitati ka küsimus, et kellel me laulame? Kas endale või teistele? Tuletati meelde ja pandi südamele, et kuna laulutarkusi ei omandata väga enam loomulikul teel, ehk  kodust ei saada vajalikke näpunäiteid, siis on laulukooride, koolide ja lasteaedade juhendajatel suur vastutus kultuuri edasikestmises suur tähtsus.

Konverentsil tõdeti, et nüüdsel ajal tuleb kõigil teadlikult läheneda oma kultuuri - seto keel, laul, tants, pillimäng, söök-  igakülgsele mõtestamisele, propageerimisele ja õpetamisele.

Ettekannete sissejuhatava kõne pidas Õie Sarv. „Laul on küll põhiline, aga laul põhineb keelel, rütmil ja helidel ning sinna kuulub ka tants. Kas me laulame ainult laval või meil on sisemine tunne, et seda kõike on meile ka igapäevaselt vaja, ja kas me tahame ning püüame lapsi ja lapselapsi kaasa haarata ning neile omi oskusi edasi anda?“ küsis Sarv.

Kirjandusmuuseumist oli leelokonverentsil kolm uurijat: Andreas Kalkun, Janika Oras ja Kristi Salve. Andreas oli otsinud muuseumi arhiivis olevatest seto lauludest read, kus laulikud olid oma ümbritsevat elu seletanud lauldes. „Tänu kogujatele on meil natuke teadmisi lähiajaloost ja laulutraditsiooni olemusest, et kõigest on lauldud ja saab laulda. Laulud hoiavad elus peale ajaloo ka keelt ning toovad keelde ka uusi sõnu,“ ütles Kalkun.

Janika Oras räägib juba aastaid vanemast helilaadist ehk vanemat tüüpi laulmisest või nagu ta sel korral seletas, et vanamoodi laulmist tuleb õppida teistmoodi ehk uutmoodi. „Meid ümbrisevad helid ja vanavanemate helidemaailm ei ole ammu enam sarnased ning nüüd peab õpetaja õpetama kuulama ja neid helisid ka jäljendama, et vanem helilaad ei kaoks täielikult,“ ütles Oras.

Kristi Salve võrdles oma ekspeditsioonidel esimesi käikusid Obinitsa ja sealseid kohtumisest päris laulikutega Ameerika avastamisega. Ta oli lugenud Jakob Hurda „Setokeste lauludest“ seto laule ja teadis ning tundis kirjapildis olevat lauluvara hästi, näiteks „Mere kosilased“, aga lauldes saadud emotsioon oli nii vapustav, et see on tal siiani väga eredalt meeles.

Paul Hagu, kes on Setomaal sündinud ja kasvanud ning Meremäe kooli lõpetanud uurija, kelle õpingud jätkusid Tartu ülikoolis ning kes praegugi veel õpetab ülikoolis folkloori, seto keelt ning laulab alati kui võimalik ka enda kogutud seto laule toonitas, kui oluline on keele õppimine, mida on vaja laulude laulmisel. „Kui kaovad teatud tööd, siis kaob keelest ka töödega seonduv sõnavara.“

Maria Noormets, Petserimaal ehk Petseri tagusel Setomaal sündinud naine, kelle ema oli väga hea sõnoline, ja kes nüüd ise veab eest Tartus leeloparki, rääkis ja lauldes näitas,  kuidas on õige panna seto naine korrektselt rõivile ja kui oluline see on. Rääkima ajendas teda olukord, et ollakse liiga hoolimatud seto rõivaste kandmise osas.

Päeva lõpus luges Õie Sarv ette Maarja Hõrna mõtted seto laulust ja laulmisest. Maarja on Setomaal väikses külas sündinud, oma vanaema ja vanaisaga esimesed eluaastad koos elanud, saanud nii seto keelepõhja kui ka elutunnetuse neilt. Ta oli kõige noorem kaasamõtleja ja kirjutaja, kes analüüsis oma laulmise kogemusi ning tõstatas kõigile mõtlemiseks teema „Kellele me laulame?“. „Kui ta hakkas laulma teistega noortega laulupargis Tsibihärbäse, siis talle väga meeldis laval laulda vanaema ja teiste naiste laule. Mida aeg edasi, seda enam ta tunneb, et see ei ole tema jaoks, ta tahaks laulda omi mõtteid, omi tundeid, mitte teiste naiste omi. Aga kas ta oskab hästi ja õigesti?,“ vahendas Õie Sarv Maarja Hõrna mõtteid. „Hirmud, eneseanalüüs, mis võib olla paljudel. Et osata ja julgeda, see võtab aega. Praegu ta laulab kodus ja oma lapsekesele, sarnaselt mõtleb ja käitub mõni teinegi noor naine, kellega koos nad on koolis käinud ja ühiselt ringis seto laule laulnud.“

Leelokonverentsi rahastas Eesti-Läti programmi koostööprojekt „Omakultuuri piirkondade arendamine ja tutvustamine turismi sihtkohtadena – UNESCO-tourism“. Seto leelo kuulub UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja.

Tagasi üles