Setomaa ütine tii Eestiga

Kimmä sammuga edesi! Foto: Reigo Teervalt

Höörkidõ tähtpäivi aigu õks kaias tagasi ni sil­mätäs, kuis olle alostus ni kuvvamuudu om län­nü mi rahvidõ elo. Minevä aastaga saiõ täüs 100 aastatsõõri -ust pää­väst, ku Pärnu liinah loeti rahva­lõ ette «Kuulutaminõ kõigilõ Eesti­maa rahvilõ». A alostus olle õks sis, ku kõik ilm luudi.

Vannu juttõ perrä olõgi mii’, seto’, siih Piusa jiu ja Pihkva järve vaihõl elänü’ maailma luumisõst pääle. Ilm luudi vahtsõst sis, ku iä minemä läts mi maiõlt 10 000 aas­takka tagasi. 1000 aastaga seeh om maarahvas olnu Kiievi Vinnemaal, Novgorodi vürstiriigih, Pihkva vürstiriigih, Moskva vürstiriigih, Vinne tsaaririigih, Vinne keisririi­gih, Vinne Vabariigih, Saksa Keisri­riigih, Eesti Vabariigih, Nõukogodõ Vinnemaal, vahtsõst Eesti Vabarii­gih, Nõukogodõ Liiduh, Kolmandah Reichih, Nõukogodõ Liiduh, Eesti Vabariigih ja üteh Eestiga Euroopa Liiduh.

Kadonu Haabsaarõ Enn umah raamatuh arvas, õt setodõ vana-va­na-vanõmba’ itsevanast olli’ nuu’, kiä’ teije’ viikingitõga Vana-Vinne Kiiova riigi. Igor Tõnuristi arvamisi perrä mälehti’ seto naase’ viil Kiiova aol saadu’ viikingidõ viise, Vabarna Anne om laulnu laulupidol: Võtti ma iks vije sis viikingilta, põlluääle ma kaubapoisilt.

A inäbä olle’ õks ao’, ku maa­rahva käest küüsütä-s, mäntseh riigih nä ellä’ tahasi’, valtsõjidõ kaalaravva terä üteh kirätarku tettü’ lepingidõga jaije’ mi maid nii, kuis korgilõ kuningilõ sündü ni meele­peri olle.

Seto’ olõ-s tundmalda maapoo­lõl, kirämehe’ Kreutzwald, Hurt ja Kallas kiti’ Pihkvamaa vai Petseri eestläisi nime all mi vanaao laula ja tiidmisi ni seledi’, õt mi olõ innine jago eesti rahvast, mi kõik olõ ütest kannust kasunu’ puu ossa’. Setodõ kotsilõ naati 110 aastakka tagasi kirotama raamatit, Taeluva preest­ri Karl-Karp Ustav kõrrald Tartoh seto õdagit, andsõ Postimehe toel 1909–1910 vällä aolehte Petseri Pos­timiis. Eesti kirätarga’ ni korgõ’ tiidüsmehe’ ja rahva juhi’ naksi’ tiidmä, õt hummogu poolõ Piusa jõkõ eläs laululinõ rahvakõnõ. Tulle edimäne ilmasõda, mia seije Vinne Keisririigi jovvu är’ ni 1917 andsõ Ni­kolai II võimu käest. Ni sis tunti, õt hüä olõsi’ olla’ üteh kubõrmanguh ja otsustada’ eis’ uma õgapäävädse elo üle. Märdsikuuh määräti Eestimaa kubõrmangu juhist edimäne eestlä­ne – Jaan Poska. Timä ja tõisi rah­vuslisi juhtõ kõrraldamisõl ni rahva toel kor´ati eestläisi maa Eestimaa kubõrmangu kokko.

Karl Ustav tundsõ Oskar Kal­last, Jaan Tõnissoni ja arvada’, õt näidega arotadõh saiõ märko tuust, õt om vaia anda’ tiidä’ ka setodõ soovist saia’ Eestimaaga ütitsidõ piire sisse. 1. juulil 1917 om kirotõt Petserimaa eestläste ehk setukeste palvõkiri Eestimaa Maanõukogolõ Eestiga ühinemise as´oh. Paprõlõ om käe ala pandnu’ 74 Lobotka, Petsere, Pangjavitsa ja Irboska valdu volinikku. Setomaa juhi’, vallavoli­niku’, preestri’, koolioppaja’ ja tõõsõ’ rahva juhi’ naksi’ säädmä Setomaad Eestiga ütele tiile. Eesti juhi’ võti’ kuulda’ setodõ hellü ni alosti’ tüüd Setomaa tulõkist Eestimaa kubõr­mangu.

A sis võti’ verevä’ 1917. aastaga oktoobrih võimu, 1918. aastaga alos­tusõh haard´ Saksa koon’ Pihkvani maa hindä ala, märdsikuust om sakslaisi otsus, õt Petserimaa liidõ­tas Eestimaaga – arvatõh Irboskast pääle kõik maa Võro maakunnaga.

Novembrih, ku sakslasõ’ olli’ minemäh, kirodi’ Setomaalt rahva vedosniku’ kirätähe Eesti Ajutisõlõ Valtsusõlõ, õt aig om saata’ Petsere­he Eesti võimumiis, komissar. Eesti vägi kutsti Eesti riigi piiri valvama. Komissarist saiõ Karl Ustavi poig Boriss Ustav, verrev vägi käve viil kõrra Talina all ni sis naas´ Eesti rahvaväe puult tougatult tagasi viir­dümä. 4. veebruaril 1919 jouti Petse­rehe, 25. mail Pihkvani.

Vapu valimisi perrä tulle 23. ap­rillil 1919 kokko Asotav Kogo, kiä 4. juunil võtt´ vasta Eesti Vabariigi valtsõmisõ ajutisõ kõrra. Sääl sais , õt kõrvuisi tõisi maakotsidõga om ka Petserimaa Eesti riigi all:

§ 2. Eesti vabariigi maa-alasse kuulub: Petserimaa (Petseri linn ühes Petseri, Irboska (Isborski), Pankovitsa ja Labotka (Slobotka) vallaga.

Pääle tuud tulle Vabadussõa lõ­põtaminõ, Tarto rahuleping, min­kõga saiõ piiri paika Tessevitsa külä taadõ. Tetti maareform, tulle väär­nimmi pandminõ, kuulõ ehtäminõ, I Seto Kongress ja I Seto laulupido.

Sis Petsere palaminõ, 1940. aastaga uma riigi kaotaminõ, 1941. aastaga küüditäminõ, sõda, Seto­maa poolõst jagaminõ, 1949. ja 1950. aastaga küüditäminõ, kolhoosi aja­minõ, rahva maapoolõlõ tulõminõ.

64 000 Setomaa elänikust jäie kotusõpääle elämä puul rahvast.

Ni sis tulle vahtsõnõ heränemi­nõ: Seto leelopäivi tegeminõ, Eesti Kongress, Eesti Vabariigi tagasi­tulõminõ, III Seto Kongress, Seto Kuningriigi päävä’, Seto lipp.

12 500 inemist üle Eestimaa om rahvalugõmisõ aigu pandnu hinnäst kirja setona, kodo Setomaa tiid, koh käu Sibirä setodõ tii, Petseri poolõl saami kokko maar´apäävä aigu, Ra­dajil Seto Perridõ kokkotulõmisõl jo ütstõist aastakka.

S´oo 100 aastaga seeh om olnu’ hüvvi päivi ja ilosit tegemisi. Om ka asju, mis meil om vaest võlssi län­nü ni mutt´unu. Suurõ’ riigi’ omma’ meele säädnü’ kannahtuisi ja vaiva, murõht ni kaotuisi.

A mi olõ õks olõmah, mi maal lehvisõ’ kõrvuisi sinimustvalgõ Ees­ti lipp ja valgõverrev Seto ristilipp. Setomaal om edimäst kõrda aoluuh ütine hindävaltsõminõ tuuhjaoh, koh tuu om parhilla’ võimalik.

Seto leelokoori’ omma’ Talinah, Tartoh, Võroh, Põlvah, Petsereh, Sibiräh.

Setomaa aoleht joud pall´osidõ setodõ kodo, raadioh omma’ seto­keelidsõ’ uudisõ’, setokeelidsit raa­matit omma jo mitmõ riiuli täüs kirotõt.

Koolih omma’ seto keele ja kul­tuuri tunni’. Eesti Vabariigi presi­dent ja timä kaasa säädse’ sälgä Ees­ti riigi kõkõ tähtsämbäl pääväl seto meistridõ tettü’ rõiva’. Seto om olla’ uhkõ, Setomaad ja Seto Kuningriiki tundas nii hummogu puul Irboskat ku õdagu puul Piusa jõkõ.

Mõtlõmi nuidõ pääle, kiä’ om­ma’ tüüd tennü’, kannahtanu’ ja surma lännü’ Eesti riigi iist. Olõmi uhkõ’, õt Eesti riik om saanu pitä’ umma 100. aastapäivä ja 100. aas­tapäivä Vabadussõa võidust. Tulõ 100 aastakka Tarto rahust. Ja olõmi uhkõ’, õt Setomaa om käunu s´oo tii üteh Eestiga.

Ku olõmi kõrrast kaenu’ tagasi, pidotanu’, mälehtänü’ liiva lännü’ Eesti ja Setomaa inemisi, kinkõ töie läbi om mi täämbäne päiv kätte joudnu, sis mõsõmi suu, soemi pää, kängimi jalga aujala’ – ni vahtsõst tiile – järgmisõ’ 100 aastakka tege­misi, tüü’ ja ilo’, mi tulõvasõ’ põlvõ’ uutva’!

Peko ütles kiiorast kasunu pühäle tammõlõ Petsere mastõra pühäl mäel:

Seni olõ_ks Sa, tamm taiva all,

pikä’ lehe ala pilve,

kooni eläs ilmakõnõ,

om tark taivakõnõ!

(Seto eepos «Peko»)