/nginx/o/2019/05/03/12132778t1h5f51.jpg)
Nüüd tasutakse ülekohut vana,
õnn tunda enda rahvast tugevana.
Juhan Jaik «Sõjasonetid» 1919
Need sõjasonetid kirjutas sinelitaskus kantud märkmikku 19-aastane Juhan Jaik, hiljem tuntud kirjanik Võrumaa lääneosast Tsooru (Lepistu) vallast. Tema Vabadussõja tee verivärske lipnikuna kulges Vastseliinast üle Vorokino, Zatrubje, Vašina Gora ja Irboska lahingute, üle Setumaa Eesti uuele idapiirile.
Selle sõjakäigu mõte oli mõistetav ka vanemasse põlvkonda kuuluvale Võrumaa mehele, Eesti vanimale ajaloolasele Hindrik Prantsule (1858–1932), kes kirjutas: «Mõlemal pool Mäda- ja Piusajõge elab rahvas, kelle ühtsust ligi tuhat aastat kestnud lahutus pole suutnud lõpetada.»
Eesti Vabadussõja käigus saabus aeg, mil omariiklusele tõusnud eestlastel oli jõudu tõsta võõrvõimude pandud Setumaa piir Piusa jõelt Pihkva järvest lõunasse laiuvate soode veerele.
Ei saa unustada ka 12 aastat enne Vabadussõda surnud «võrovelle» dr Jakob Hurda (1839–1907) panust Vabadussõja võidule ja Piusa-taguse Eesti ühendamisele emamaaga. Too Põlvast pärit teadlane oli rahvaluulekogujana rännanud mööda Petserimaad, loonud rahvapärimuste kogujate võrgu ning talletanud üheskoos üle 1000 rahvalaulu, mis kirjastati Helsingis 1904–1907 kolme tüseda raamatuna «Setukeste laulud». 1919. aastal avaldati raamatu eessõna ülemjuhataja Laidoneri käsul omaette brošüürina ja jagati kõigile Petserimaal võitlevate Eesti üksuste ülematele. Selles oli Petseri maakonna kaart ja maa jaotus 12 «nulgaks» (venepärane maa jaotus 6 vallaks jäi võõraks põlisrahvale). Sõja käigus hoidsid setud pea eranditult Eesti Rahvaväe poole. Ka põhiliselt venelastega asustatud Laura nulgast teatas rühmaülem ltn Särev 2. rügemendi ülemale kirjalikult: «Lahingust võtsid ka kohalikud elanikud meie poolt osa.» Petserimaa venelaste alalhoidlikku poolt pahandas Vene punaväe omavoli ja riisumine. Pangevitsa vallavalitsus teatas Eesti sõjaväele: «Vallas leidub 200–300 ustavat meest, kes moodustaksid omakaitse üksuse, kui eestlased neile relvad annaks, kuna üksuse ülalpidamine jääks valla kanda.»
Petserimaa elanikud üldiselt Vabadussõtta ei jõudnud, enne lõppes sõda. Eesti valitsus kuulutas välja mobilisatsiooni Rahvaväkke 19.–37. eluaastani Irboska vallas 30. detsembril 1919, Sloboda vallas 6. jaanuaril 1920, Petseri linnas ja vallas 11. jaanuaril. Kuid setude poolehoid Eesti sõjaväele säilis rahuajalgi ja oli märgatavamgi kui Eesti sisemaal. 1930. aastate lõpus Petseri Lõunalaagris aega teeninud sõdur meenutas, et kui marsiti läbi setu küla, neile lehvitati ja hüüti: «Elagu Eesti vägi!». Puhkehetkel tulid eidekesed õuntega: «Võta no sõaherr ubinat!» …Aga kui pikal lahingrännakul vastu hommikut kompanii läbi Võru ulja lauluga marssis, ei jooksnud keegi tervitama, vaid hetkeks avanes üks hoovivärav ja mossis näoga vanamoor pahandas valjult: «Läävä tan nigu pilliga!»
Ometi oli Võrumaa oluline lüli, mis läbi aegade sidus Petserimaad Eestiga. Setusid ja võrukaid ühendasid põline tutvus, mõistetav kõnekeel, taoti ka perekondlikud sidemed. Sajandeid püsinud kubermangupiir Piusal ja Mädajõel Pihkva ja Liivimaa (Eesti) vahel polnud mingi läbipääsmatu «raudeesriie». Ka mitte siis, kui see lahutas vene vürstide ja saksa rüütlite valdusi või Vene ja Rootsi impeeriume. Seda ületati luba küsimata jalgsi ja kaubavankriga. Sajandeid põgenesid Piusa taha mõlemalt kaldalt võõrvõimuga pahuksisse sattunud mehed ja petetud lapseootel tüdrukud – tagasi ei saadetud kedagi.
Võrumaa ja Setumaa sidemed tihenesid veelgi Eesti aja tulekuga. Eestiga ühendatud Petserimaa pakkus piiramatult töökohti Eesti haritlastele ja ettevõtjatele, kuna kohalikud jõud istusid alles koolipingis. Läbi esimese iseseisvusaja olid Petseri linnapeadeks Vastseliina kihelkonna mehed, vennad Gustav ja Nikolai Grünthal ning Paul Mägi. Petserimaa KL-maleva pealikuks oli kol-ltn Hugo Ploomipuu Mõnistest. Neil olid sidemed Petseriga juba enne Vabadussõda nii ärialal kui ühiskonnaelus. Petserimaa vallapolitseinikeks olid valdavalt Võrumaa päritoluga konstaablid, sest see amet eeldas vastastikust mõistmist ja usaldusväärseid suhteid rahvaga.
Peale etniliste sidemete seob Petserimaad Eestiga ka sarnane maastik ja tihe teedevõrk – 2 raudteed ja hulk maanteid. Venemaale viib vaid üks raudtee ja üks Riia-Pihkva maantee. Seda vastuolu märkas ka Vene valitsus 18. sajandi lõpul, liites Petserimaa Liivimaa kubermanguga, (st Eestiga), paraku vaid paarikümneks aastaks. 20. sajandil oli Eesti Petserimaa arengule juba sama tähtis kui Petserimaa Eesti püsimisele – see lühendas poole võrra meie kagupiiri, mis jooksis piki suure soo serva Pihkva järve.
1928. aastal pandi Valga– Petseri raudteel käiku kaks korda päevas 2-vaguniline kiirrong, rahvakeeles «mootor», vastandina auruveduriga kaubarongile «paravossile». Petseri laadale käidi Võrumaalt ka hobuvankril, puhati paar tundi ja söödeti hobust tuttavas talus enne Piusa jõge ja jätkati sõitu, et päikesetõusuks Petseri jõuda.
Eesti riik oli huvitatud Petserimaa oma eliidi kasvamisest ja Petseri gümnaasiumi õppemaks hoiti madalam kui Võrus või Valgas. Seepärast saatsid ka Võrumaa vanemad lapsi Petserisse edasi õppima. Petserimaa polnud võõras meile kunagi. Mu isa võitles kogu Vabadussõja Petserimaal, ema töötas noorena ühes Petseri äris kuni Petseri põlemiseni 24. mail 1939. Nad ei rääkinud, et võitlesid või töötasid välismaal… Ema vend oli ajateenistuses Petseri garnisonis. Isa tädipoeg oli õpetaja Luhamaal, lellepoeg konstaabel Rootova vallas. Nad teenisid omal kodumaal.
Petserimaa ei jäänud võõraks ka järelpõlvele peale II maailmasõda. Tegime koolivendadega matku sinna. Kuigi Petseri oli taas liidetud Venemaa külge, lummasid meid ainus säilinud Venemaa klooster (tänu Vabadussõjale) ja Eesti ajal ehitatud uuslinn esindusliku gümnaasiumihoone, Eesti Panga ja Kaitseliidu majadega, uusgootilise Peetri kiriku ja metsistuva haavapargiga. Neid ei saa enam unustada kunagi.
/nginx/o/2019/04/25/11976836t1hb77d.png)
/nginx/o/2019/04/25/11976819t1h2d2b.png)