Sisuturundus

Setomaa kojutulek 1919
Nüüd tasutakse ülekohut vana, õnn tunda enda rahvast tugevana.

FOTO: Valdur Raudvassar

Nüüd tasutakse ülekohut vana,

õnn tunda enda rahvast tugevana.

Juhan Jaik «Sõjasonetid» 1919

Need sõjasonetid kir­jutas sinelitaskus kantud märkmik­ku 19-aastane Juhan Jaik, hil­jem tuntud kirjanik Võrumaa lääneosast Tsooru (Lepistu) vallast. Tema Vabadussõja tee verivärske lipnikuna kulges Vastseliinast üle Vorokino, Zatrubje, Vašina Gora ja Ir­boska lahingute, üle Setumaa Eesti uuele idapiirile.

Selle sõjakäigu mõte oli mõistetav ka vanemasse põlvkonda kuuluvale Võru­maa mehele, Eesti vanimale ajaloolasele Hindrik Prantsule (1858–1932), kes kirjutas: «Mõ­lemal pool Mäda- ja Piusajõge elab rahvas, kelle ühtsust ligi tuhat aastat kestnud lahutus pole suutnud lõpetada.»

Eesti Vabadussõja käigus saabus aeg, mil omariiklusele tõusnud eestlastel oli jõudu tõsta võõrvõimude pandud Se­tumaa piir Piusa jõelt Pihkva järvest lõunasse laiuvate soode veerele.

Ei saa unustada ka 12 aas­tat enne Vabadussõda surnud «võrovelle» dr Jakob Hurda (1839–1907) panust Vabadus­sõja võidule ja Piusa-taguse Eesti ühendamisele emamaa­ga. Too Põlvast pärit teadlane oli rahvaluulekogujana rän­nanud mööda Petserimaad, loonud rahvapärimuste ko­gujate võrgu ning talletanud üheskoos üle 1000 rahvalaulu, mis kirjastati Helsingis 1904–1907 kolme tüseda raamatuna «Setukeste laulud». 1919. aas­tal avaldati raamatu eessõna ülemjuhataja Laidoneri käsul omaette brošüürina ja jagati kõigile Petserimaal võitleva­te Eesti üksuste ülematele. Selles oli Petseri maakonna kaart ja maa jaotus 12 «nul­gaks» (venepärane maa jaotus 6 vallaks jäi võõraks põlisrah­vale). Sõja käigus hoidsid setud pea eranditult Eesti Rahvaväe poole. Ka põhiliselt venelas­tega asustatud Laura nulgast teatas rühmaülem ltn Särev 2. rügemendi ülemale kirjali­kult: «Lahingust võtsid ka ko­halikud elanikud meie poolt osa.» Petserimaa venelaste alalhoidlikku poolt pahandas Vene punaväe omavoli ja riisu­mine. Pangevitsa vallavalitsus teatas Eesti sõjaväele: «Vallas leidub 200–300 ustavat meest, kes moodustaksid omakaitse üksuse, kui eestlased neile rel­vad annaks, kuna üksuse ülal­pidamine jääks valla kanda.»

Petserimaa elanikud üldi­selt Vabadussõtta ei jõudnud, enne lõppes sõda. Eesti va­litsus kuulutas välja mobili­satsiooni Rahvaväkke 19.–37. eluaastani Irboska vallas 30. detsembril 1919, Sloboda val­las 6. jaanuaril 1920, Petseri linnas ja vallas 11. jaanuaril. Kuid setude poolehoid Eesti sõjaväele säilis rahuajalgi ja oli märgatavamgi kui Eesti sisemaal. 1930. aastate lõpus Petseri Lõunalaagris aega teeninud sõdur meenutas, et kui marsiti läbi setu küla, neile lehvitati ja hüüti: «Ela­gu Eesti vägi!». Puhkehetkel tulid eidekesed õuntega: «Võ­ta no sõaherr ubinat!» …Aga kui pikal lahingrännakul vas­tu hommikut kompanii läbi Võru ulja lauluga marssis, ei jooksnud keegi tervitama, vaid hetkeks avanes üks hoovivä­rav ja mossis näoga vanamoor pahandas valjult: «Läävä tan nigu pilliga!»

Ometi oli Võrumaa oluli­ne lüli, mis läbi aegade sidus Petserimaad Eestiga. Setusid ja võrukaid ühendasid põline tutvus, mõistetav kõnekeel, taoti ka perekondlikud side­med. Sajandeid püsinud kuber­mangupiir Piusal ja Mädajõel Pihkva ja Liivimaa (Eesti) va­hel polnud mingi läbipääsma­tu «raudeesriie». Ka mitte siis, kui see lahutas vene vürstide ja saksa rüütlite valdusi või Vene ja Rootsi impeeriume. Seda ületati luba küsimata jalgsi ja kaubavankriga. Sa­jandeid põgenesid Piusa taha mõlemalt kaldalt võõrvõimuga pahuksisse sattunud mehed ja petetud lapseootel tüdrukud – tagasi ei saadetud kedagi.

Võrumaa ja Setumaa side­med tihenesid veelgi Eesti aja tulekuga. Eestiga ühendatud Petserimaa pakkus piirama­tult töökohti Eesti haritlastele ja ettevõtjatele, kuna kohali­kud jõud istusid alles koolipin­gis. Läbi esimese iseseisvus­aja olid Petseri linnapeadeks Vastseliina kihelkonna me­hed, vennad Gustav ja Nikolai Grünthal ning Paul Mägi. Pet­serimaa KL-maleva pealikuks oli kol-ltn Hugo Ploomipuu Mõnistest. Neil olid sidemed Petseriga juba enne Vabadus­sõda nii ärialal kui ühiskonna­elus. Petserimaa vallapolitsei­nikeks olid valdavalt Võrumaa päritoluga konstaablid, sest see amet eeldas vastastikust mõistmist ja usaldusväärseid suhteid rahvaga.

Peale etniliste sidemete seob Petserimaad Eestiga ka sarnane maastik ja tihe tee­devõrk – 2 raudteed ja hulk maanteid. Venemaale viib vaid üks raudtee ja üks Riia-Pihkva maantee. Seda vastuolu mär­kas ka Vene valitsus 18. sa­jandi lõpul, liites Petserimaa Liivimaa kubermanguga, (st Eestiga), paraku vaid paarikümneks aastaks. 20. sajandil oli Eesti Petserimaa arengule juba sama tähtis kui Petse­rimaa Eesti püsimisele – see lühendas poole võrra meie ka­gupiiri, mis jooksis piki suure soo serva Pihkva järve.

1928. aastal pandi Valga– Petseri raudteel käiku kaks korda päevas 2-vaguniline kiirrong, rahvakeeles «moo­tor», vastandina auruveduri­ga kaubarongile «paravossile». Petseri laadale käidi Võru­maalt ka hobuvankril, puhati paar tundi ja söödeti hobust tuttavas talus enne Piusa jõge ja jätkati sõitu, et päikesetõu­suks Petseri jõuda.

Eesti riik oli huvitatud Pet­serimaa oma eliidi kasvamisest ja Petseri gümnaasiumi õppe­maks hoiti madalam kui Võrus või Valgas. Seepärast saatsid ka Võrumaa vanemad lapsi Petse­risse edasi õppima. Petserimaa polnud võõras meile kunagi. Mu isa võitles kogu Vabadus­sõja Petserimaal, ema töötas noorena ühes Petseri äris ku­ni Petseri põlemiseni 24. mail 1939. Nad ei rääkinud, et võit­lesid või töötasid välismaal… Ema vend oli ajateenistuses Petseri garnisonis. Isa tädipoeg oli õpetaja Luhamaal, lellepoeg konstaabel Rootova vallas. Nad teenisid omal kodumaal.

Petserimaa ei jäänud võõ­raks ka järelpõlvele peale II maailmasõda. Tegime kooli­vendadega matku sinna. Kuigi Petseri oli taas liidetud Vene­maa külge, lummasid meid ai­nus säilinud Venemaa klooster (tänu Vabadussõjale) ja Eesti ajal ehitatud uuslinn esindus­liku gümnaasiumihoone, Eesti Panga ja Kaitseliidu majade­ga, uusgootilise Peetri kiriku ja metsistuva haavapargiga. Neid ei saa enam unustada kunagi.

1930. aastatel arenes Petseri jõudsalt. Linna rajati palju kaasaegseid uusehitisi ja Petserist sai euroopalik väikelinn.

FOTO: Panoraam pandud kokku Ahto Raudoja ja Nikolai Gavrilovi fotokogude põhjal.

Tagasi üles