Sisuturundus

Vahemees Ustav

Karl Ustav perega Taeluva preestrimaja trepil. Aladár Bán oli Ungari õpetlane, kes viibis 1911. aasta suvel Setomaal ja peatus oma uurimisretkel Karl Ustavi juures Taeluvas.

FOTO: Aladár Bán, 1911. eRm Fk 164:33

Kui Jakob Hurt 1906. aasta viimasel päe­val suri, jäi kavas ol­nud «Setu raamat» küll lõpetamata, kuid «vanavara aidamehe» tehtud töö eestlas­tele setode olemasolu teadvus­tamisel ja seto kultuuri tutvus­tamisel oli siiski vilja kandnud. Eestlaste senise üleolekutunde oli mõnikord asendanud poo­lehoid, mis sest, et ebalev. Näi­teks võõristas Võrumaa mees Artur Adson noorpõlves setosid, kuid tundis samas uhkust laulu­de üle, mida Hurda «Setukeste laulude» kolmest köitest (1904– 1907) luges. Üks neid, kes pä­rast Hurda surma setode tead­vustamise-tutvustamise tööd jätkasid, oli tollane ainus ees­ti rahvusest preester Setomaal Karl Ustav.

Tartumaalt Palamuse ki­helkonnast Kassinurme kü­last pärit Karl (Kaarel) Ustav sündis 20. septembril (ukj 2. oktoobril) 1867 luteriusulises eesti taluperes, käis Palamusel leeris ja läks siis üle õigeusku (õigeusu nimi Karp, sestpeale perekonnanimi tihti ka Usstav). Ta sai hariduse Pihkva gümnaa­siumis ja Peterburi vaimulikus akadeemias ning pühitseti 1892. aastal Pihkvamaal Toropet­si maakonnas Vedrilovo eesti asunike koguduse preestriks. Aastatel 1905–1917 teenis Karl Ustav Pihkvamaal Petseri vallas Taeluva (Tailovo) seto-vene se­gakogudust, olles selles ametis teadaolevalt esimene eestlane. Tollesse aega langeb ka põgus periood, mil Taeluvas olid ame­tis ainult eestlased, sest aastatel 1907–1910 töötas seal köstrina Nikolai Raag (1888–1983), kellest 1917. aastal sai naaberkoguduse Obinitsa preester ja kes Eesti Vabariigis oli ajuti ka Petseri maavanem.

Karl Ustavi käes muutus Hurda teadvustamis- ja tut­vustamistöö kahesuunaliseks. Ustav tegeles ka eestlaste ole­masolu teadvustamisega ja eesti kultuuri tutvustamisega setodele, esindades vaatenurka, mida pakub vennasrahva pilk. Setomaal tööle asunud eesti päritolu õigeusu vaimulikest oli Ustav esimene, kelle tegevus oli kantud ka eestluse ideoloo­giast – ta oli hingekarjane, aga ka eesti rahvuslane. Karl Ustavi südameasjaks oli Setomaal eestikeelse juma­lateenistuse juurutamine ja ees­tikeelse koolihariduse kehtesta­mine. Seda tööd saatis ajutine ja osaline edu. 1907. aastal sai Us­tav Pihkva konsistooriumilt loa Setomaa kirikutes (vabal ajal) ja koolides (usuõpetuse tunnis) eesti keelt kasutada, kuid 1913. aastal see keelati. Eestikeelset jutlust oli saanud Setomaal sel­leks ajaks igatahes vahel kuulda peamiselt Taeluvas. Ja vähemalt kolmel korral, 1908., 1909. ja 1910. aasta maarjapäeval, jutlustas Ustav eesti keeles ka Petseri kloostris.

Ustavi tegevuse tulemus oli ka see, et Pihkvamaa vaimuli­kud otsustasid 1907. aastal seto­de kohta nimetust «полуверцы» (pooleusulised) enam mitte kasutada, vaid rääkida edas­pidi «Petseri eestlastest», mis juurdumist ka eesti (ametlikus) pruugis.

Sündmusi, mis Taeluva preestri algatusel 1907. aasta sügisel Setomaal aset leidsid, eestlaste enamus küll ilmselt vaevalt märkas, kuid vähemalt eesti haritlaste huvi setode vas­tu tänu sellele kasvas, samuti osavõtlikkus.

Kirikuõpetaja

Setomaa tollastest õigeusu vai­mulikest eristas Karl Ustavit peale rahvuse ka luterlik taust, millega küllap vähemalt osali­selt seletub ka tema mitmekülg­ne ja sageli algatav tegevus väl­jaspool kirikut. Ustav meenutas rahvavalgustuslikult aktiivset luteri pastorit Baltikumi vane­mast traditsioonist – kirikuõpe­tajat. Ka tema naine Pauline Alide Charlotte (s Niederberger) oli endine luterlane. Paula päri­nes Preisimaalt 19. sajandi kes­kel Baltikumi kolinud sakslaste perest. Taeluvas, kus Ustavite näol elas tosinkond aastat muu Setomaa taustal ebatüüpiline preestripere, pidi tollal kõlama ka saksa keelt ja hõljuma balti pastoraadi hõngu. Ustavite kodu oli ka paik, kus Setomaa uurijad kogumisretkedel peatusid.

Setode usuelu hindamisel ja­gas õigeusklik Ustav luteri pas­tori Jakob Hurda arusaama, mis ootas ristiinimeselt Pühakirja tundmist. Selles valguses oli setode kristlasteks pidamisega raskusi. Ja nii olid omakeelne, kirjaoskust eeldav kirik ja kir­jaoskust pakkuv kool Ustavi sil­mis lahutamatult seotud. 1906. aastal asutas ta Serga külas algkooli, kus õppetöös kasutati eesti (seto) keelt (hiljem ainult usuõpetuse tunnis). See kool oli esialgu kaua registreerimata. 1913. aastast peale õpetas Us­tav preestrikohustuste kõrvalt ka Petseri kõrgemas algkoolis, millest kasvas Eesti Vabariigi ajal välja Petseri gümnaasium.

Ustav rajas Taeluvasse eesti­keelse raamatukogu. Setomaal sellist enne polnud. 1917. aastaks oli seal juba üle 2000 köite, mis olid enamasti kõik kingituste­na omandatud. Raamatuid oli saadetud Tartu seltsidest ja raamatuäridest, oli ka ridami­si eraannetajaid, seejuures õige nimekaid.

Petseri Postimees

Kui 1909. aasta juuni alguses ilmus trükist esimene number Petseri Postimeest, siis täitis see Jaan Tõnissoni rahastatud ja Ustavi toimetatud leht, mil­les ilmus artikleid eesti, võru ja seto keeles, mitut eesmärki. See oli mõeldud küllap tõesti se­todele «niiku umakeelse kooli eest», nagu ajalehes seisab, kuid peale selle oli see väljaanne va­hendiks, kuidas eestlasi setodele tutvustada ja ka vastupidi.

Et kaks korda kuus ilmunud ajalehe eluiga jäi lühikeseks (6. VI 1909 – 1. IV 1910) ja seda il­mus ainult 19 numbrit, seletub paljuski setode suhteliselt vä­hese kirjaoskusega (tollal umbes 20%) ja veel vähesema ladina tähestiku tundmisega.

Petseri Postimehes ilmu­nud tekstidest on kaalukaim Võrumaa mehe Jaan Räppo setokeelne luuletus «Kate ilma veere pääl» (15. IX 1909), mis trükiti peagi ära ka Postimehes (30. X 1909), nii et seda võis ka laiem eesti avalikkus lugeda. Luuletust läbiv mõte eestlas­test ja setodest kui ühest rah­vast, kes kunagi Saksa ja Vene valitsejate poolt kaheks kisti, kui kahest vennast, kes nüüd jälle teineteise ära tunnevad, vastas täielikult Karl Ustavi visioonile. Räppo luuletus võib ollagi olulisel määral Ustavi kujutluspiltidest inspireeritud, kohati Räppo lausa tsiteerib Ustavi äsjast kirjatööd «Pihkva eestlased» (1908) – näiteks seal, kus eestlasi ja setosid võrrel­dakse ühe (vana) kännu kahe võsuga, mis tuleb kokku kas­vatada. 1990. aastatel Setomaa hümni staatuse omandanud luuletust võib lugeda Ustavi ajalehe programmina. Moodsa hümnina käibib Räppo luuletus aga lühendatud ja kohendatud kujul – eemaldatud on viited setode kultuurilisele mahajää­musele ja eestlaste üleolevale suhtumisele, erimeelsustele, mida ainult Jumala arm, nagu Räppol kirjas, võib kaotada.

Ustav uskus, muide, et just etnonüümis «seto» elab edasi kunagiste tšuudide nimetus ja et üks osa tšuude on läänes saanud aja jooksul lihtsalt uue nime – eestlased.

Kultuurivahetus

Tähtis ja nähtav oli Ustavi huvi setode laulukultuuri vastu. Ehk­ki ta seto rahvaluulet peaaegu ei korjanud, käis ta oma «setukoo­riga» ka eestlastele 1912. aastal Tartus Vanemuises ja Valgas Sädes «Setu õhtutel» esinemas. Tema muusikaarmastus oli va­na: Peterburis oli ta õppinud ka keiserlikus laulukooris muusi­kat ja laulmist, Petseris oli ta asutanud eestlaste muusika- ja lauluseltsi Kalev.

1921. aasta jaanipäeva eel käis Ustav setode kooriga Haapsalus, Tartus ja Tallinnas. Tallinna esinemine täitis lehear­vustaja meelest kahte eesmärki: näidata tallinlastele tundmatut seto kultuuri ning samal ajal näidata seto noortele Eesti pealinna. 1907. aasta suvel oli Ustav toonud mõne seto Tartu elu vaatama; «Setu saadikud», nagu ta neid kirjas Oskar Kal­lasele nimetas, kohtusid eesti tegelastest ka Jaan Tõnissoniga. Tartus nähtu oli avaldanud mul­jet, varsti olnud kogu Setomaa reisist «kõmu täis». Kui otsida Karl Ustavi tegevuse nimetami­seks sobivat sõna, siis võiks ka­sutada kultuurivahetuse mõistet. Kultuurivahetus on kahepoolne, vastastikune protsess.

Kui setode koor Tallinnas esines, oli käes juba Eesti Va­bariigi aeg, mis tähendas Karl Ustavi jaoks suurt elumuutust.

Ta ei olnud enam Taeluva prees­ter. Keerulised poliitilised olud ja perekondlikult raske periood (1918. aastal lesestumine, küm­nest lapsest olid nooremad veel alles väikesed) olid sundinud Ustavi äsja moodustatud Pet­seri maakonnast lahkuma. Ka Taeluva eesti raamatukogu pol­nud enam, selle olid enamlased kaasa viinud.

Kuid rahulolematu ei või­nud Ustav kokkuvõttes olla. Jah, ta oli Setomaalt pidanud selleks ajaks lausa kahel korral lahkuma, esmalt Veebruarirevo­lutsiooni eel 1917. aasta alguses: kuna suhted Pihkvamaa kiriku­võimudega olnud «liig teravaks läinud», nagu ta kirjas Kalla­sele teatas, oli ta asunud tööle Läänemaal Paadrema koguduse preestrina. Kuid juba 1918. aas­ta kevadel oli setode maa Pet­serimaa nime all muu Eestiga ühendatud. Et nii läks, selles oli Ustavil suuri teeneid.

Vahemees

Venemaa Ajutise Valitsuse mää­rusega 30. märtsist 1917 (vkj) lii­deti Liivimaa kubermangu põh­jaosa Eestimaa kubermanguga, nõnda sündis sisuliselt eestlaste rahvuskubermang. Väljapoole jäid vaid Narva, Valga ja Seto­maa.

1917. aasta suvel jõudis Ees­timaa Kubermangu Maanõuko­gusse «Petserimaa eestlaste ehk setukeste palve Eestiga ühenda­mise asjus», mis kannab daatu­mit 1. juuli 1917 (vkj). Samal kuu­päeval ilmus Postimehes Karl Ustavi sulest pikem setosid tut­vustav artikkel, milles on mai­nitud ka õhus olevat Petseri­maa Eestimaa kubermangu ja piiskopkonnaga liitmise kavat­sust. See oli päev, mil Maanõu­kogu esmakordselt kokku tu­li. Ligi kolm kuud pärast palve­kirja esitamist, septembri lõpus, küsis Ustav Päevalehes, «kudas selle asjaga lugu on». 14. oktoob­ril 1917 (vkj) otsustas Maanõu­kogu «setude ettepanekut kuul­da võtta».

Setode palvekirjale oli alla kirjutanud 74 inimest. Ustavi allkiri on esimene. On hästi mõeldav, isegi väga tõenäoline, et palvekirja algataja ja isegi sõ­nastaja oligi tema.

1918. aasta novembri lõpus, kui Setomaa oli näinud juba enamlaste ja sakslaste valitse­mise aega, saabus ta koos oma vanima poja Borisiga Setomaa­le, nüüd juba ametlikult Petse­rimaale, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse esindajatena saks­lastelt võimu üle võtma. Boris Ustav, jurist ja alamkapten, oli määratud Petserimaa komissa­riks, Karl Ustav oli siseministri volinik. Kuid juba mõni päev hiljem pidid isa ja poeg enam­laste eest taanduma.

1919. aasta kevadel saabus Karl Ustav haridusministri voli­nikuna uuesti Petserimaale, mis oli nüüd juba kindlalt Eesti käes. Tema ülesandeks oli Petserimaa koolide korraldamine. Pingete tõttu kohapealsete haridustege­lastega pidas Ustav juba sügisel paremaks riigiteenistusest lah­kuda.

Pärast preestriaastaid Haapsalus, Antslas ja Tapal veetis ta pensionipõlve Petseris, ajuti ka sealset Varvara kogudust teeni­des. 1944. aastal põgenes ta juba eaka mehena Eestist ja suri 18. augustil 1953 paguluses Saksa­maal Augsburgis. Sinna on ta ka maetud.

Taeluvast, mille vanal kal­mistul puhkab esimene üle Ees­ti tuntud seto lauluema, Jakob Hurda poolt 20. sajandi alguses «avastatud» Miku Ode (Jevdokia Kanniste), sai pärast Petserimaa likvideerimist ja kaheksjagamist 1945. aastal Venemaa osa.

Karl Ustav on tänapäeval enam-vähem unustatud, ka se­tode poolt, kuid ajal pärast Hur­da surma ja enne Eesti Vabariigi sündi oli ta setode ja Setomaa küsimustes suurimaid asjatund­jaid ja autoriteete, oluliseks toeks nii mõnelegi, kes Seto­maad uurima suundusid. Ilmne oli tema juhtiv roll tol perioodil ka Petseri ühistegevuse käivita­misel ja vedamisel. Selle juures on iseloomulik, et Ustav püüdis kaasata Petserisse ja ümbrus­konda asunud eestlaste seltsiellu alati ka setosid – mis tollal oli ebatavaline, sest eestlased ja se­tod hoidsid pigem omaette.

Et Ustavi positsioon oli kee­ruline, sellest tunnistab tõsiasi, et tsaariajal süüdistasid teda Pihkvamaa kirikuvõimud ja kohalik vaimulikkond setode eestistamises, Eesti Vabariigi algusaegadel heitsid kohalikud haridusametnikud talle ette hoopis venemeelsust.

Karl Ustav kuulub nende Se­tomaal elanud eestlaste hulka, kes on ennast väljaspool Seto­maad setona esitlenud ja keda on nii mõnigi kord setoks ka peetud, kuid kellel seto päritolu õigupoolest ei ole. Pole aga kaht­lust, et Setomaa oli Ustavi jaoks teine kodumaa, kus möödusid kõige tegusamad aastad tema pikast elust.

Karl Ustav perega Taeluva preestrimaja trepil.  Aladár Bán oli Ungari õpetlane, kes viibis 1911. aasta suvel Setomaal ja peatus oma uurimisretkel Karl Ustavi juures Taeluvas.

FOTO: Aladár Bán, 1911. eRm Fk 164:33

«Petserist kolm versta Võru poole, paremat kätt maantee ligidal, paistab väikesest puiestikust oja kõrgel kaldal kullatud ristiga torni ots teekäijale silma. See on Tailovi kirik, üks vanematest kogu Petserimaal.» (Karl Ustav, Postimees 1. II 1913, nr 27, lk 2.)

FOTO: Gavril Kirillov, 1912. eRm Fk 87:1

Taeluva koguduse alt Meldova külast pärit Gavril Kirillov (Kirilä Kavra) oli esimene elukutseline seto päevapiltnik. Ta õppis Pihkvas ja Peterburis ning töötas enne Eestisse opteerumist Leningradis Nevski prospektil oma ateljees. Tema foto järgi valmis 1936. aastal esimene Konstantin Pätsi portreega kirjamark.

Karl Ustavi haud Augsburgis. 

FOTO: 1957. eAA.5355.1.363.55

Vasakult esimene on Nikolai Raag. Kauaaegne Obinitsa koguduse preester Nikolai Raag oli Karl Ustavi õpilane. Ustavi hinnang noore Raagi kohta, kes 1907. aasta novembris Taeluvasse köstriks saabus: «Mees igapidi tubli, rahvuslikus töös nõuab aga veel koolitamist, aga abi on igatahes.» (K. Ustav O. Kallasele 25. XI 1907.)

Tagasi üles