Mihhail Lotman: «Setod ajavad oma asja ja on riigimehed või edukad ärimehed»

Foto: MIhhail Lotman

Suhtumine seto rahvasse, seto keelde ja Setomaasse on mingil määral Eestis paraku kahetine. Ühelt poolt tuletatakse setosid ikka meelde, kui on tar­vis tõstatada küsimust Tartu rahu piiridest – öeldakse, et setod piinlevad Vene võimu all. Teiselt poolt aga on tunda teatud ettevaatlikku, et mitte öelda tõrjuvat suhtumist. Ehk et ühelt poolt setod on nagu kõige õigemad eestlased, teisalt võõrkeha ning taoline topeltsuhtumine avaldub ka suhtumises keelde.

Eksisteerib (eesti) keeleteadlaste konsensus, mille koha­selt on seto keel n-ö jutumärkides keel. Tegelikult on see võro keele murrak. Ainus küsimus on, kas võro keel on päris keel või omakorda eesti keele murrak. Võib märgata sellist hierarhiat: on olemas üldrahvalik eesti keel, milles on mitu murret ja nendest üks on võro keel. Seto keel on aga võro murde murrak. Ma ei taha öelda, et see on päris vale, vale algab siis, kui sellist käsitlust peetakse ainuvõimali­kuks. Siinkohal tuleb teha terminoloogiline täpsustus: puht lingvistiliselt (dialektoloogiliselt) on reaalne vaid isogloss, keelenähtuse levikuala piir. Murrak on samuti dialekto­loogiliselt selge mõiste, ehkki murraku piirid on mõnikord problemaatilised, kuna erinevad isoglossid ei pea kattuma, sest nende eri tunnused ei pruugi kokku langeda. Seevastu keel ei ole puht lingvistiline, vaid sotsiolingvistiline nähtus. Keele puhul on olulised kultuurilised ning sotsiopoliitilised faktorid. Tihtipeale tähistab (rahvus)keele piire riigipiir.

See, et seto keel on võro keele «dialekt», ei ole mitte niivõrd lingvistiline, kuivõrd poliitiline otsus. Lingvistili­selt võiks sama hästi (ja võib-olla isegi paremini) käsitleda võro keelt seto keele dialektina. Ma saan hästi aru poliiti­listest põhjustest, miks seda ei tehta. Asi on selles, et kui tunnistada seto keelt päriskeelena, siis arvestades setode päritolu, kultuurilisi ja religioosseid erinevusi, on oht sel­lise arusaama tekkimiseks, et Eestis on kaks põlisrahvast: eestlased ja setod. See aga võib õõnestada rahvusriigi kont­septsiooni ning inspireeriks ka näiteks Peipsi vanausulisi võitlema vene keele ametliku staatuse eest.

Peale seto keele on setodel olulised rahvuslikud eri­nevused alates toidust ja lõpetades religiooniga. Väga oluliseks asjaoluks pean seda, et setodel on autentne rahvuseepos, mitte Kreutzwaldi laadis kunsteepos. See on väga tugev rahvuse tunnus ja see on väga oluline keele tunnus. Kui me vaatame näiteks tsaariaegseid allikaid, siis setukid olid eraldi rahvas. Kui rääkida setode osalemisest erinevates Eesti elu valdkondades, siis võib jääda mulje, et tegemist on krüptorahvaga: nad ajavad oma asja ja on riigi­mehed või edukad ärimehed.

Seto kultuur on Eesti hõimude seas ehk kõige autent­sem ja omapärasem. Setod on kõikidest Eesti hõimudest kõige hoolikamalt säilitanud oma kultuuri ja see on väga oluline kogu tänapäeva Eestis jaoks. Rahvuslik identiteet ei ole kunstlik konstruktsioon või museaal, vaid elava kul­tuuri pideva arengu allikas ja tagatis.