Sisuturundus

Värska Petseri monument

Raivo Tamm 2012. aastal Värskas «Peko» etendusteks valmistumas. 24 mängukorral käis seda vaatamas ühtekokku ligi 19 tuhat inimest.

FOTO: Erakogu

Nii kui lillekesed aasa peal haljal võivad langeda vikati ees.

Nii meiegi võitluse väljal võime langeda kuulide ees.

Ei iial ma saa jätta maha, keda südamest armastab hing

ja mõtle iila või näha oma armastatud kodumaa Sind.

Osalesin Värskas küla­lisnäitlejana teatri «Va­nemuine» suvelavastu­ses «Peko» kolmel suvel 2011– 2013. See ei olnud minu esime­ne kokkupuude Setomaaga. Nii mõnedki etenduses osalenud se­to memmed olid juba ammused tuttavad, kui nendega koos sai üles astutud ka 1996. aasta Von Krahli teatri etenduses «Eesti mängud. Pulm» ja koos väisa­tud lausa maailmalavasid New Yorgi, Londoni, Stockholmi, Hel­singi ja Riia teatrites. Tol ajal sai osa proove lisaks Tallinnale ka Värskas tehtud ning sellega seo­ses ka II Seto Kuningriigi päe­va külastatud 20. augustil 1995.

Kui suvelavastuses «Peko» tuli seto keelt kõnelda, siis väga raske ülesanne see ei olnudki, kuid õppima ikka pidi ja suu­reks rõõmuks mõni publiku hulgast küsis isegi, et kas olen miskitpidi siit kandist pärit. Seda siiski mitte. Ema oli mul pärit Jõhvi kandist, isa on saar­lane. Kuid juba esimesed korrad, kui nägin seto rahvariideid, kül­lap millalgi päris lapsepõlves ja küllap mõnel Tallinna laulupeol, avaldasid need sügavat muljet ja oli hetkega selge, et tegu väga erilise kultuurikilluga meie kallil Eestimaal. Ning Seto Kuningrii­gi päeva pidustused kinnitasid seda arvamust täieliselt! See on midagi, mis lummab ja imeb su endasse täielikult. Sarnaselt Kihnu omapäraga. Seega oli vä­ga meeldiv too võimalus tulla 2011 taas Setomaale. Muidugi sai käidud ka Vanemuise «Taarka» etenduse aegu taas siinkandis, kui mu abikaasa tolles etendu­ses kaasa tegi. 90-ndate lõpus seto memmedega etendust te­hes ei olnud nii väga Petseri teemal omavahelist juttu, kuid teise aastatuhande kümnenda­te alguses küll. Oli ju «Pekos» konkreetselt Petseri kloostrist juttu ja etenduse finaal oli hin­gekriipivalt valus, kuidas nõu­kogude sõdurid setokesed oma triibuliste piiripostide nihuta­misega Petserimaalt eemale aja­vad. Palju rääkisime sel teemal. Nii palju, et lõpuks esietenduse peol hansapitsikest tõstes ei jää­nud mul muud toostiks lausuda, kui et olen valmis seda etendust nii kaua mängima, kuni me Pet­seri tagasi saame!

Loomulikult ei mängita etendusi nii kaua ja pikalt, kui riikide vahelist ajalugu tehak­se, aga minu poliitiline kreedo – Eesti piir on paika pandud Tar­tu rahulepinguga ning ei ole vaja mingeid uusi piirileppeid – oota­me rahulikult paremaid aegu –, see sai aina rohkem kinnitust.

Ka erakonna Isamaa nime­kirjas Riigikokku kandideerides rääkisin sellest oma kreedost. Siis küsiti taaskord, kas olen sealt – Petseri kandist – pärit, et see mul nii südameasjaks on? Nüüd tundus sama küsimus ju­ba päris imelikuna – me pole ju Stalini-aegse piiriga mitte ainult Petserist ilma jäänud, vaid ka Jaanilinnast ja Narva-tagustest maadest. Ei, ma ei ole Petseri­maalt pärit, aga see ei saa olla ainult petserimaalaste mure, see on meie kõigi asi! Minu vanaisa võitles pärast Esimeses maail­masõjas raskelt haavatasaamist vabatahtlikuna Vabadussõjas ja kui mulle tehti ettepanek haka­ta Värskasse paigaldatava Pet­seri Vabadussõja monumendi taastamise patrooniks, tundsin kõige selle kogumina, millest siin eelnevalt olen kirjutanud, et midagi rohkem austusväärset oma elus ma ei suudakski ette kujutada!

Meie ajalugu on selline, et meie tänase päeva Vabadussõja ausambad on tulnud kõik taas­tada. Petseri ausammas saaks olema nende reas aga veelgi eri­lisem – seda pole kunagi püstita­tudki, uus sõda tuli peale ja siis jäimegi juba lisaks vabadusele ka Petserist ilma. Ja nüüd pa­neme ta püsti Värskasse, sinna kus setode jaoks ei ole siiamaani Petserist ilmajäämine ükskõik ja unustatud. See eriline sam­mas saab nüüd püsti. Ja kui ka terveid maju nihutatakse va­jadusel ühest kohast teise, võib­olla saab kunagi seesama sam­mas ka Petserisse edasi nihuta­tud. Või kui ta Värska rahvale nii kalliks saab, siis teeme ku­nagi Petserisse juba sootuks uue mälestusmärgi, ka neile kõigile, kes tänase Värska samba jaoks annetusi on teinud. Suured tä­nud kõigile ausambaga seotud inimestele ja headele annetaja­tele.

Raivo Tamm 2012. aastal Värskas «Peko» etendusteks valmistumas. 24 mängukorral käis seda vaatamas ühtekokku ligi 19 tuhat inimest.

FOTO: Erakogu

Tagasi üles