Sisuturundus

Jaan Kaplinski: «Setod on tõestanud oma võimeid igal alal – olgu kunstides, teaduses. Nüüd on küsimus hoopis… »

FOTO: Jaan Kaplinski

Vana Setomaa oli selgete piirideta, siin olid nii vene kui seto külad, mõlemad elasid oma elu oma kommete järgi. Midagi sellist oli iseloo­mulik mitmetele piirkondadele Euroopas. Nii elas tänase Leedu ja Valgevene aladel poolakaid, valgevenelasi, vene­lasi, leedulasi, juute. Sitsiilias on tänini kreeka ja albaa­nia piirkondi. Nüüdne Setomaa on osa endisest setode asumisalast, Venemaa poolele jäävad külad on suuresti tühjad, niisama ei ole Eesti poolel arvestatavat vene asustust. Selline etniline lahknemine on samuti tänapäe­va Euroopale üsna iseloomulik. Itaallased on nüüdsest Sloveeniast suuresti lahkunud, juudid on Ida-Euroopast hävitatud ja ellujäänud enamjaolt lahkunud.

Muutunud on suhtumine setodesse. Veel minu lap­sepõlves peeti neid sageli rohkem venelastele kui eest­lastele lähedaseks. Võru keeles oli «seto» sageli venelase nimetus. Setosid peeti harimatuteks, laiskadeks, neid iseloomustas eetri joomine, praasnikute pidamine, setod olid vähemus, kes tuli eestistada, kultuuristada. Suh­tumine umbes nagu kolonisaatoritel pärismaalastesse. Nüüd on sellist suhtumist hoopis vähem. Setod on tões­tanud oma võimeid igal alal, olgu kunstides, teaduses, äris. Nüüd on suur probleem hoopis see, kuidas hoida seto põlist oma kultuuri, hoida setosid assimileerumast tänases euro-Eestis. Ning vältida ka seto kultuuri muu­tumist turistidele määratud kohaliku koloriidi šõuks.

Setomaa ja setod on erilised Eestis kahes suhtes. Esiteks oli ja on Setomaal alles püsinud väga palju põlist eesti ja üldisemalt läänemeresoome kultuuripärandit, mis mujal on saksa ja luteri kiriku mõjul kadunud. Selles on oma suur osa olnud õigeusu kirikul, mis üldiselt on kohalikesse kommetesse ja keelesse suhtunud palju sal­livamalt kui protestantlus. Nii on seto rahvausk uurijale äärmiselt huvitav: siin on põimunud ürgvana looduse­kummardamine kirikupühade pidamisega, elus püsisid viimaste aegadeni viljakusrituaalid nagu Peko kultus ja paaba-praasnik. Isegi «maajumalatele» ohverdamisest on teateid veel XX aastasaja algusest.

Setomaal säilis kauem kui mujal elavana regilaul, vähe sellest, et laule mäletati ja lauldi, laule ka loodi juurde, improvisatsioon oli veel minu nooruses päris tavaline. Niisama püsisid Setomaal kaua rahvariided ja nendega seotud kombed.

Minu esimene kokkupuude Setomaaga, seto kultuu­riga oli päris lapsepõlves raamatute kaudu. Minu vanaisa kodus peatus mõne aja Soome folklorist Kaarle Krohn, kes kinkis vanaisale kolm köidet Jakob Hurda välja an­tud «Setukeste laule», mida siis uurisin ja millest püüd­sin aru saada. Mõnede setodega on elus saanud kokku puutuda, tuttavate hulgas on zooloog Nikolai Laanetu, kadunud Mart Nikolai poeg Remmel, näitleja-luuletaja Merca. Andekad, huvitavad, erilised inimesed.

Tagasi üles