Muutunud on suhtumine setodesse. Veel minu lapsepõlves peeti neid sageli rohkem venelastele kui eestlastele lähedaseks. Võru keeles oli «seto» sageli venelase nimetus. Setosid peeti harimatuteks, laiskadeks, neid iseloomustas eetri joomine, praasnikute pidamine, setod olid vähemus, kes tuli eestistada, kultuuristada. Suhtumine umbes nagu kolonisaatoritel pärismaalastesse. Nüüd on sellist suhtumist hoopis vähem. Setod on tõestanud oma võimeid igal alal, olgu kunstides, teaduses, äris. Nüüd on suur probleem hoopis see, kuidas hoida seto põlist oma kultuuri, hoida setosid assimileerumast tänases euro-Eestis. Ning vältida ka seto kultuuri muutumist turistidele määratud kohaliku koloriidi šõuks.
Setomaa ja setod on erilised Eestis kahes suhtes. Esiteks oli ja on Setomaal alles püsinud väga palju põlist eesti ja üldisemalt läänemeresoome kultuuripärandit, mis mujal on saksa ja luteri kiriku mõjul kadunud. Selles on oma suur osa olnud õigeusu kirikul, mis üldiselt on kohalikesse kommetesse ja keelesse suhtunud palju sallivamalt kui protestantlus. Nii on seto rahvausk uurijale äärmiselt huvitav: siin on põimunud ürgvana loodusekummardamine kirikupühade pidamisega, elus püsisid viimaste aegadeni viljakusrituaalid nagu Peko kultus ja paaba-praasnik. Isegi «maajumalatele» ohverdamisest on teateid veel XX aastasaja algusest.
Setomaal säilis kauem kui mujal elavana regilaul, vähe sellest, et laule mäletati ja lauldi, laule ka loodi juurde, improvisatsioon oli veel minu nooruses päris tavaline. Niisama püsisid Setomaal kaua rahvariided ja nendega seotud kombed.
Minu esimene kokkupuude Setomaaga, seto kultuuriga oli päris lapsepõlves raamatute kaudu. Minu vanaisa kodus peatus mõne aja Soome folklorist Kaarle Krohn, kes kinkis vanaisale kolm köidet Jakob Hurda välja antud «Setukeste laule», mida siis uurisin ja millest püüdsin aru saada. Mõnede setodega on elus saanud kokku puutuda, tuttavate hulgas on zooloog Nikolai Laanetu, kadunud Mart Nikolai poeg Remmel, näitleja-luuletaja Merca. Andekad, huvitavad, erilised inimesed.
