Sisuturundus

Reigo Ahven: «Kavatsen neid juuri alla kasvatada ka lastele»

FOTO: Reigo Ahven

Kolme lapse isa, muu­sik Reigo Ahven (37) on veetnud lapsepõlvesuved Obinitsa vahetus läheduses Tes­sova külas. Oh üllatust – ikoon toanurgas, sõir ning paasapü­ha on ka Eesti staartrummari­le igati loomuomased ja tuttavad mõisted.

Kuidas sa Setomaale sattusid?

Ikka vanaisa ja vanaema juur­de. Vahel viidi kolmeks kuuks ja standardlahendus oli, et kõik tööd tuleb lihtsalt ära teha – kui on poisil ka omi toimetusi, siis need algavad pärast talus täit­mist vajavaid ülesandeid.

Peedilehti lehmale, kanadele kuu­ri all söögi tegemine, hobuse ette­rakendamine – kas oled ka looma­dega kokku puutunud?

Toimetamist oli kogu aeg ja loo­made talitamine on seotud ala­lise konstruktiivse ning aupak­liku hirmuga, sest kõik elukad olid ju kakskümmend korda en­dast suuremad.

Kas hobune rääkis seto keeles Rei­goga?

Hobust tuli ette rakendada. Va­naisa rääkis seto keeles, tema kirjakeelest nii-öelda ei pidanud. Kui ma korrektselt aru polnud saanud, sain vastu kukalt seni, kui õigesti läks. Praegu mõeldes oli sellel oma võlu.

Kas su abikaasa ja lapsed teavad, et isa Reigo on tegelikult seto?

Teavad täpselt. Mu naisele seto– eksootika väga maitseb ning las­tele kavatsen ka neid juuri alla kasvatada. Tallinnas sündimine ei vähenda päritolu kaalu.

Telliskivi Loomelinnak või Lõuna– Eesti mets – millises keskkonnas tulevad värvikamad ideed? Kus sa parema meelega oma vaba aega veedad?

Ma arvan, et minu jaoks ei ole sellist dihhotoomiat. Hindan mõlemat ja pean nii urbaniseeri­tud keskkonna elujõulisust ning kooskõla sootsiumiga kui Seto­maa metsades kikkaseente ta­gaajamise idülli kestmist mööda­pääsmatult oluliseks. Kuna mee­lelahutaja meel on juba eos üsna lahutatud, läheksin vabal päeval pigem metsa.

Missugune on Reigo Tallinna elu?

Mulle meeldib oma linnaelu juures see, et elame nii kenas­ti kesklinna lähedal, et üks laps läheb kooli rattaga, teisega jalu­tame lasteaeda. Jazziklubi Phil­ly Joe’s asub 11–minutilise jalu­tuskäigu kaugusel ja Eesti Muu­sika– ja Teatriakadeemia juurde on ka vähe sammuda. Maal ela­mist oleme praktiseerinud suvel isapoolses põlistalus elades, mis asub Järvamaal Vahukülas.

Mis tõdede järgi toimetab oma iga­päevas üks trummar ja jazziklubi omanik?

Johtuvalt minu tööst on minu argipäev meeleolu mõttes kui pi­du. Puhkepäevadel proovin käia kalal, olla perega või pilli harju­tada. Pigem hoian seda liini, et küll hauas jõuab rahulikult ühe koha peal olla, elu peab ikka seiklus olema.

Kolm fakti Ahvenast, mida keegi ei usuks.

Ütlen neli. Käin aastas üle 70 korra kalal – lõhet, meriforel­li püüdmas. Olen põhjustanud metsatulekahju – oma metsas. Tarbin alkoholi minimaalselt – vahel pool aastat üldse mitte. Mulle meeldib poks ja olen koos pojaga viis aastat poksitrennis käinud.

Kus sellel aastal Reigo Ahvenat esinemas saab näha?

Minu aasta on üsna lustakas Lenna uus plaat «3x» viib 2019. aastal paljudesse põnevatesse kohtadesse ning palju tuleb ka Reigo Ahven Trio kontserte (Juu Jääb, Kõue Mõis, Tallinn jne). Sa­muti mängin djembe trumme ja cajone erinevate muhedate ini­mestega kõikjal Eestis.

Missugune paistab sinu jaoks Se­tomaa aastal 2019?

Käies just sõbra Maido Ruus­manniga Setomaal – Obinitsas, Lüübnitsas, Helbil, Tessovas, Me­remäel, Treskis, Värskas – avas­tasime, et inimeste algatusvõime on ikka tohutu.

Setomaa on üks kõige pa­remini toimivaid piirkondi. Mulle tundub, et kogukonna tervis on hea, kokku hoitakse oluliselt rohkem kui mujal ning ma ei välista üldse, et ühel het­kel tulen ka oma pisikese leib­konnaga sinnakanti maakoju. Samuti on mulle väga olulised inimesed Setomaal alles ning tahaksin ka oma onu Kalju ja tädi Milviga võimalikult palju läbi käia. Ka ema õde Senni ja vend Aleks elavad seal – kõik on uhked oma päritolu üle. See on vist tendents.

Ka sinu bändikaaslane Lenna on Setomaale maakoha soetanud?

Jah, mulle meeldib, et Setomaas­se armuvad ka uussetod nagu Lenna ja paljud teised. Soetavad maakohad, teevad neid korda, uurivad kohalikke traditsioone ning saavad sealt head kangust ja inspiratsiooni.

Maal elamine ka mulle te­gelikult sobib. Ahju kütmine, peenrast oma porgandi võtmi­ne, naabritelt munade ja piima ostmine on mõnus.

Mida Setomaa veel vajab?

Setomaa vajab, et taludevõrgus­tik taastuks ning ma usun, et Eestis on see võimalik. Vaja on töötada suure pildiga ning luua strateegia pikemaks ajaks. Tar­vis on teha kollektiivselt kõik, mis võimalik, et Setomaa oleks veel tugevam suunanäitaja ter­vele Eestile ning miks mitte maailmale.

Seto saa kala kätte õgast paigast

FOTO: Erakogu

Setomaa 100 aasta pärast Ahve­na silme läbi on…

Seto keele kõla on midagi sellist nagu saami joig või itaaliakeelne ooper. Talukohad on taastatud roheliselt, nad on täisväärtusli­kud traditsioone hoidvad elual­tarid, kuhu mitmendat põlve pe­red on tulnud, et jääda.

Setomaa on positiivne näide ja kadeduseallikas tervele maa­ilmale – kuidas saab elada su­veräänselt, samas olla tihedalt seotud nii maailma tähtsate metropolidega kui kõrval asuva metsatukaga.

Mulle väga meeldib, et minu lapsepõlve kujundas Setomaa. See on alati olnud oma ja aru­saadav, mitte võõras ja kumma­line.

    Tagasi üles